Eile tabas mind valgustushetk ja ma adusin eredalt vastust oma mitmeaastasele pärimisele, et millist elu ma tahaksin surivoodil pikutades meenutada. Nüüd jääb üle vaid see teadmine realiseerida. Uskumatu, kui lihtne see vastus oli ja imetlusväärne, kui osav ma olen ilmselgete asjade ees silmade sulgemises. Natuke murdsin ka pead küsimuse üle, et mis oli vallandavaks stiimuliks; mis oli selleks otsustavaks teguriks, mis kaitsed, tõkked ja mõtteskeemid selleks hetkeks maha võttis, nii et selgus tulla sai. Ning jälle kord tuleb tõdeda, et nimi on mulle saatuslikuks saanud - ilma raskusteta ei ole ma võimeline oma silmi avama ja tõde tunnistama.

Imetlen inimesi, kes elavad kirglikult, kes naudivad oma olemist, kellede läheduses viibimine nakatab ka mind tundmusega, et elu on elamisväärne rohkematel viisidel kui ma varem aimatagi osanud olen.
Elu on kuhjas täis võimalusi iseenda avastamiseks. Valima peab vaid, kas neid ignoreerida, kas minna sisse nabast saati või rüübata karikas tilgatumaks. Kui ma usuksin reinkarnatsiooni siis eelistaksin ilmselt mõõdukat proovimist. Aga kuna ma oma eelnevaid elusid ei mäleta ning teiste kogemust piisavalt ei usalda, siis langeb see variant ära.

Uus aasta tuli. Tradistisoone järgides Rakveres, kus oli ka sel aastal Eesti kalleim ilutulestik, mille vaatemängulisus pilvelaamade ja lumesaju tõttu ohtralt kannatas. Aga vanadus annab tunda. Näiteks seeläbi, et vana aasta kokkuvõtted said seekord kuidagi eriliselt nutused ja uue aasta lubadused ehmatavalt radikaalsed.
Eelmisel aastal ei saanud ma ühtegi uut last, minu seltsielu muutus väga isiklikus sfääris ülikirjuks, mistõttu seltsielu sõbralikumad ja tuttavlikumad sfäärid kuidagi kõhnuma kippusid, teadustööst ei tulnud ka suurt midagi välja ning ma ei saagi aru, kas tegemist on minu laiskusega, suutmatusega või ülekoormatusega; mis see on, mis mind takistab? Aga eks siis aasta pärast näeb, kas vahepeal on ka igav hakanud.

Tegelikult oli eelmisel aastal palju toredat ikka ka. Näiteks ülikõva on see, et mu kodu näebki inimeste elukoha moodi välja ega ole enam esmapilgul tuvastatav mõnusa punkrina, see et lapsukesed on olnud toredad ja visanud ohjeldamatus koguses nalja ja see, et hoolimata möödunud aasta kirevusest, on mu kallis mees mulle ikka kallis ning head sõbrad jätkuvalt armsad ja olemas. Peaasi, et ma aasta õpetaja tiitliga pärjatud ei saaks :P