Ajutiselt tõbise lapse vanemaks olemisel on ilmselgete miinuste kõrval ka hulk positiivseid pooluseid: on aega kodu koristada, pesu pesta ja triikida, ahju kütta ja tervisliku toitumise põhimõtteid meenutada, ehk isegi rakendada. On põhjust lapsega rohkem kui muidu mängida (sest tal on paha olla ja ta viriseb peaaegu vahetpidamata, vahesid saab aga lõbustamise abil nii tekitada kui ka pikendada). Elu mõte on ilmselge ja vaatab särasilmi sulle otsa (kui silmad just hiinamaiseks paistetanud pole).
Aga olles viimased 5 päeva üleni kodusena veetnud, tehes vaid tunniajaline asjaajamine hetkel, mil kaasa kodus lõunat peab, ning õhtune korraks kodust puhkama põgenemine viimasel kahel õhtul, tekib suur ja siiras küsimus, et kui mul on õnnestunud need päevad toimetustega ülekuhjata ja vaba hetke molutamiseks olnud ei ole, siis millisest ajast ja miks olen ma pidevalt üritamas teha igasuguseid muidki asju? Ja kuidas ma olen suutnud selle kõige juures veel arvata, et ma olen laisk ja rumal ja saamatu, sest ei suudagi kõike, millega tegelemine on pähe tulnud, edukalt lõpule viia ettenähtud lühikeste tähtaegade jooksul?