Naljad usurindelt - http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=237791

Kui hommikul silmi avades meenud, et olulisim ja esmavajaikeim päevatöödest on JÄLLE koristamine, siis ma parem ei ärkagi. Keeran teise külje, surun silmad kõvasti kinni ja peaaegu et norskan, kõik vaid selleks, et veenda iseend, et ma magan. Vahel õnnestub end lohutada teadmisega, et "mu koduke on tilluke" ning seetõttu on küüritavat, tolmutatavat, vales kohas liig palju asju täis olevat pinda kokkuvõttes siiski vähe. Lohutav on ka meenutada hetki, kus koristamise ajal olid lisaks minule kohustulikus korras kohal ka vähemalt üks väikelaps ja kass, sest praegu on kass suvitamas ja väikelapsed saab liivkasti komandeerida. Samas oleks tore olla suurte laste lapsevanem, sest siis võib ehk vahel juhtuda, et nad pesevad ise oma nõud ja panevad ise oma asjad esimese ettejuhtuva riiuli asemel oma riiulisse. Või ongi ainuvõimalikuks tegelikkuses koristamisvaevu vähendavaks võimaluseks suurendada üldkoristatavat pinda, ent samas väikestele sodipodidele isiklik ukse taha peidetud ruum eraldada?