Väga mõnus on hommikul ärgata just sel hetkel, kui silm ise lahti läheb. Väga mõnus on teha tass kohvi ja mitte keeta selle kõrvale putru. Väga mõnus on teha asju, ilma et tegevusi pidevalt katkestataks. Pisut õudne on, et me mehega ei suuda meenutada, millal me viimati kahekesi kodus öö veetsime. Viimati veetsime pool päeva kahekesi koos teist last sünnitades :D AGA see ei olnud öösel ega kodus.
Monday, June 11, 2007
Thursday, June 07, 2007
Pildikesi tänavalt. Pilt 1.
Kõnnin tänaval. On hiline pärastlõuna või varane õhtupoolik, võta sa kinni sellise päikesepaiste ja soojaga. Vastu tuleb meesterahvas, mitte väga kaine, mitte eriti kasitud, aga on ka hullemat nähtud. Üritan aegsasti põigata teisele poole teed, et vältida seda, kuis temast möödudes suurema ringi teen, kui teistest inimestest möödudes. Aga jään manöövriga hiljaks. Ta on mind märganud ning paistab, et ka mu tegutsemisajendit adunud. Ta kõnetab mind ning uurib, kus asub lähim taaravastuvõtupunkt. Juhatan talle teed, kasutades lisaks sõnadele ka näpuga näitamist. Me mõlemad teame, et see toimub vaid seetõttu, et tema ei taha, et temast ringiga möödutakse ja mina ei taha olla see inimene, kes temast sihilikult ekstra kaugelt möödub.
Pilt 2.
Järgmine päev, kuum lõunaaeg. Saan just lapsed autos rihmadega toolide külge aheldatud, kui näen, kuis inimene kukub. Samas mööduvad kaks vanaprouat, kes silmanurgast kukkunu poole piiluvad ja omavahel sädistavad, ent isegi sammu ei aeglusta. Ootan hetke, inimene ei tõuse püsti ega sammu reipalt edasi. Kerin auto aknad alla ja kamandan lapsi autos püsima. Inimene istub maas, ta pea jookseb verd, veri voolab sõrmevahesid pidi käeselga mööda alla, sest ta on kätega pead kinni hoidnud. Kutsun talle kiirabi. Ta ei taha, et talle kiirabi kutsuksin, sest ta ise kukkus, ta ise on süüdi. Ning kui tal ka mind lollitada õnnestub, siis terve haigla rahvast ometi mitte. Just sedasi ta mulle ütleb. Vahepeal küsib ka ega ma teda haneks vedada ei ürita. Vabandab eesti ja inglise keeli ning avaldab mulle armastust. Kiirabi saabudes lahkun pildilt. Kiirabiinimesed jäävad tohterdama sellesama meesterahva pead, kellele eile teed juhatasin.
Kõnnin tänaval. On hiline pärastlõuna või varane õhtupoolik, võta sa kinni sellise päikesepaiste ja soojaga. Vastu tuleb meesterahvas, mitte väga kaine, mitte eriti kasitud, aga on ka hullemat nähtud. Üritan aegsasti põigata teisele poole teed, et vältida seda, kuis temast möödudes suurema ringi teen, kui teistest inimestest möödudes. Aga jään manöövriga hiljaks. Ta on mind märganud ning paistab, et ka mu tegutsemisajendit adunud. Ta kõnetab mind ning uurib, kus asub lähim taaravastuvõtupunkt. Juhatan talle teed, kasutades lisaks sõnadele ka näpuga näitamist. Me mõlemad teame, et see toimub vaid seetõttu, et tema ei taha, et temast ringiga möödutakse ja mina ei taha olla see inimene, kes temast sihilikult ekstra kaugelt möödub.
Pilt 2.
Järgmine päev, kuum lõunaaeg. Saan just lapsed autos rihmadega toolide külge aheldatud, kui näen, kuis inimene kukub. Samas mööduvad kaks vanaprouat, kes silmanurgast kukkunu poole piiluvad ja omavahel sädistavad, ent isegi sammu ei aeglusta. Ootan hetke, inimene ei tõuse püsti ega sammu reipalt edasi. Kerin auto aknad alla ja kamandan lapsi autos püsima. Inimene istub maas, ta pea jookseb verd, veri voolab sõrmevahesid pidi käeselga mööda alla, sest ta on kätega pead kinni hoidnud. Kutsun talle kiirabi. Ta ei taha, et talle kiirabi kutsuksin, sest ta ise kukkus, ta ise on süüdi. Ning kui tal ka mind lollitada õnnestub, siis terve haigla rahvast ometi mitte. Just sedasi ta mulle ütleb. Vahepeal küsib ka ega ma teda haneks vedada ei ürita. Vabandab eesti ja inglise keeli ning avaldab mulle armastust. Kiirabi saabudes lahkun pildilt. Kiirabiinimesed jäävad tohterdama sellesama meesterahva pead, kellele eile teed juhatasin.
Subscribe to:
Posts (Atom)