Päev algas sellega, et kuulsin kivikesi toksimas aknaklaasi vastu. Kell oli juba 100 ja nii ma siis tormasin töövestlusele otse teki alt (madalstart). Kivikesed ei lennanud siiski ise maast akna pihta. Neid pildus usin lapsehoidja, kes oli valmis peaaegu kõigeks, et pääseda lapseni, keda hoida :D
Töövestlusel selgus, et poolt ma juba tean, sest üks kallis kaugel maal asuja oli mind hiljuti osale sellest samast tööst värvanud :P Nüüd siis värvati ka teisele osale, nii et sel kaunile kevadel õnnestub mul pea iga kuu mõned päevad armsate pedagoogide keskel veeta.
Rubriigist Murphy askeldused: Niipea, kui olin tiigist koju jalutanud, helises telefon ning mind kamandati uuesti tiiki, et oleksin valmis tulevasel neljapäeval minema ja jagama otsustavaid hetki ühe diplomit taotleva inimese elus. A ma ei viitsinud kohe sama teed tagasi jalutada ;) Siiski sai seal käidud ning nüüd on mul meeldiv võimalus veeta õdusaid õhtutunde lugedes televisiooni kahjulikust mõjust pisikestele inimestele.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment