Mõeldes igasugu eksistentsiaalsete küsimuste üle (jälle kord! kaua võib! jms kohased hüüatused) jõudsin ma sihukese vahva mõttekäiguni:
Kuna iga inimene on omaette mikrokosmos, siis tähendab surm alati terve maailma hukkumist. Teate ju küll, et igaüks meist konstrueerib endale oma reaalsuse, vaatab toimuvat läbi enda kõvera mõtteprisma, mäletab toimunut vildakalt ning sellest kõigest lähtuvalt elabki omas mullis ning suhtleb pigem oma ettekujutusega inimestest kui tegelike persoonidega. Mõnel õnnelikul hetkel saavutavad kaks maailma teatava ühisosa, mille tulemusena sõlmuvad hingekeeled ning tuntakse, et teisest inimesest saadaksegi aru, teda nähaksegi sellisena nagu ta on, mitte ainult moonutet kujul. Enamasti aga ei tea me teistest suurt midagi... Ja siinkohal tulevadki mängu toredad blogid, mis pakuvad meile heldel käel killukesi võõrastest maailmadest, lühipõikeid kõrvalkosmostesse, uskumatuid ajarännakuid ning suurendavad pisut me surematust ;)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment