H. de Balzac "Kaotatud illusioonid" lk 67-68

"Astolphe'i peeti aga esmaklassiliseks õpetlaseks. Ehkki harimatu nagu karpkala, oli ta koostanud põllumajandusliku sõnastiku jaoks kaks artiklit - märksõnadele "suhkur" ja "viin", - uurimused, mis jaokaupa olid varastatud paljudest ajaleheartiklitest ja teiste poolt varem avaldatud teostest, kus kirjutati neist kahest produktist. Kogu departemangus teati, et ta kirjutab praegu traktaati tänapäeva põllumajanduse seisukorrast. Ehkki ta enda iga päev kogu hommikupooleks oma kabinetti lukustas, polnud ta kaheteistkümne aasta jooksul valmis kirjutanud isegi kahte lehekülge. Kui keegi juhtus teda kabinetis külastama, leiti ta alati innukalt paberites tuhnimas, mõnd kadunud märget otsimas või oma sulge teritamas; ent tegelikult kulutas ta kogu kabinetis istutud aja ära tühjaks-tähjaks: ta luges seal algusest otsani läbi ajalehe, lõikas sulenoaga korke, kritseldas lauapaberile fantastilisi joonistusi ja lehitses põgusalt Cicerot, et lennult sattuda mõnele fraasile või tervele leheküljele, mida võiks ära kasutada päevasündmustest vesteldes. Ja õhtul viis ta vestluse agaralt teemale, mis tal lubas öelda:
"Ciserol on lehekülg, mis täpselt vastab tänapäeva sündmustele."
Ja seejärel tsiteeris ta Cicerot kõigi kuulajate suureks hämmelduseks, kes üksteisele sosistasid:
"Tõepoolest, Astolphe on ammandamatu teadmiste varasalv!"
Niisugusest huvitavast tõigast kõneles seejärel kogu linn ning aitas sellega säilitada nii meeldivat arvamust härra de Saintot'st."

Niisiis - armsad kaasteadlasekspürgijad - käpad püsti ja "mina! mina!" hõikuma, kellele see kirjeldus kuidagi vägagi tuttav ette tuli :D Mulle näiteks tundus tuttav, liigagi tuttav...