Homme varahommikul lendan lõunapoole, aga muidugi mitte piisavalt kaugele, et jõuda sooja mere äärde, vaid kõigest Vilniusesse teadlasehakatist tegema.

Meie koduarvuti lahkus elavate kirjast. Sellega seoses on tekkinud üllatavalt palju vaba aega lastega tegelemiseks, akadeemiliste tekstide lugemiseks ja ööune magamiseks. Elu ilma teleka ja internetita on siiski võimalik ja isegi mõnus.

Paljud inimesed pigem surevad kui mõtlevad; tegelikult nii nad teevadki.

B. Russell

Eelmises postituses esitatud probleemile on samas mõned lehed hiljem antud ka vastus:

""Alusta algusest," ütles Kuningas kaalukalt, "ja jätka, kuni jõuad lõpuni. Siis pea kinni.""

Lewis Carroll

Seega - lugegem lastele unejutte ja korjakem mõtteivasid :)

"See oli kahtlemata oivaline plaan ja seda oli kena ja hõlpus koostada. Ainus raskus oli selles, et Alice'il polnud pisimatki aimu, kuidas selle täideviimist alustada."

Lewis Carroll

Kutsega kaasneb stampküsimusi, stampootusi ning nendele mittevastamise pärast palju (või ka mitte nii palju) piinlikke hetki.

Koržetsi kalaraamatust leidsin selle, mida juba ammu otsinud - õnne retsepti

Niisiis:
Võta iseennast. Koori maha isekus ja enesehaletsus.
Kougi välja õeluse ja kadeduse seemned.
Eralda kõik eelarvamused.
Lisa toekat usku, et elu väärib elamist.
Sega kõigesse mõte sellest, et sa oled keegi.
Maitsesta armastuse ja aususega.
Kaunista huumori ja optimismiga.
Lase nüüdsest keeda täiel tulel.
Paku heatahtlike ja sõbralike sõnadega.

T.L. Martin


Kusjuures ma veel valmistanud pole, ent uute kokanduslike katsetuste ja sõbralike kogunemiste valguses ehk tasuks proovimine end ära?

Naersin täna öösel unes laginal. Nägin unes veekeskust ja suurt basseini. Basseinis olid vaheseintega eraldet trennid ja vabaujumise ala. Vabaujumise alal olevad ujumisrajad olid nii poole keha pikkused ning igal rajal summis edasi-tagasi "ujuda" päris mitu inimest. Ha-ha-ha-haa!

H. de Balzac "Kaotatud illusioonid" lk 67-68

"Astolphe'i peeti aga esmaklassiliseks õpetlaseks. Ehkki harimatu nagu karpkala, oli ta koostanud põllumajandusliku sõnastiku jaoks kaks artiklit - märksõnadele "suhkur" ja "viin", - uurimused, mis jaokaupa olid varastatud paljudest ajaleheartiklitest ja teiste poolt varem avaldatud teostest, kus kirjutati neist kahest produktist. Kogu departemangus teati, et ta kirjutab praegu traktaati tänapäeva põllumajanduse seisukorrast. Ehkki ta enda iga päev kogu hommikupooleks oma kabinetti lukustas, polnud ta kaheteistkümne aasta jooksul valmis kirjutanud isegi kahte lehekülge. Kui keegi juhtus teda kabinetis külastama, leiti ta alati innukalt paberites tuhnimas, mõnd kadunud märget otsimas või oma sulge teritamas; ent tegelikult kulutas ta kogu kabinetis istutud aja ära tühjaks-tähjaks: ta luges seal algusest otsani läbi ajalehe, lõikas sulenoaga korke, kritseldas lauapaberile fantastilisi joonistusi ja lehitses põgusalt Cicerot, et lennult sattuda mõnele fraasile või tervele leheküljele, mida võiks ära kasutada päevasündmustest vesteldes. Ja õhtul viis ta vestluse agaralt teemale, mis tal lubas öelda:
"Ciserol on lehekülg, mis täpselt vastab tänapäeva sündmustele."
Ja seejärel tsiteeris ta Cicerot kõigi kuulajate suureks hämmelduseks, kes üksteisele sosistasid:
"Tõepoolest, Astolphe on ammandamatu teadmiste varasalv!"
Niisugusest huvitavast tõigast kõneles seejärel kogu linn ning aitas sellega säilitada nii meeldivat arvamust härra de Saintot'st."

Niisiis - armsad kaasteadlasekspürgijad - käpad püsti ja "mina! mina!" hõikuma, kellele see kirjeldus kuidagi vägagi tuttav ette tuli :D Mulle näiteks tundus tuttav, liigagi tuttav...

Kuidas saada aru, et aega on tõepoolest vähe? Selle taipamiseks on mitmeid mooduseid. Viimati pruukisin sellist: instituudi sekretär saadab kirja, et armas rahvas meil tuleb väljasõit, olge kenad ja registreeruge selleks ja selleks kuupäevaks. Registreerumiseks tuleks vaid vajutada reply nuppu ja kirjutada sõna "tulen". Ja enne kui mul tekib hetk, et seda teha, ei möödu mitte ainult registreerumistähtaeg, vaid mööda saab ka väljasõit. Täna näiteks mul oli aega, et kirjadele vastata. Väljasõit oli eile.

http://epl.ee/uudised/407645

Uudis, millest rõõmu tunda :P

Moehull tibi: "Emme, pane nukule see teine müts. See sobib nende riietega kokku."

Just a perfect day :)
Täna kuue aasta eest ilmus mu ellu üks väga tähtis meesinimene. Kõik lähemal asujad on sel puhul õhtul koogile oodatud. Kui kaugemal asujad ka kooki tahavad, siis laupäeval on teine võimalus suu magusaks teha. Kuigi hommik on alles noor on mul saabuva päeva suhtes hea tunne.

Korraks kodumaalt ära käia, töiselt küll, aga samas maistest muredest eemal, oli värskendav. Ja kuigi kodumaale naastes taastus depresseeriv igapäev täies halluses, tundub mulle siiski, et vahepealne juhendajapoolne motiveerimisseanss ei ole täiesti liiva jooksnud. Tehatahtmine on ning mõningane organiseerimisvõime tundub sel sabas sörkivat. Igatahes hea uus aasta jälle käes, kasutagem seda otstarbekalt.

Naljad usurindelt - http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=237791

Kui hommikul silmi avades meenud, et olulisim ja esmavajaikeim päevatöödest on JÄLLE koristamine, siis ma parem ei ärkagi. Keeran teise külje, surun silmad kõvasti kinni ja peaaegu et norskan, kõik vaid selleks, et veenda iseend, et ma magan. Vahel õnnestub end lohutada teadmisega, et "mu koduke on tilluke" ning seetõttu on küüritavat, tolmutatavat, vales kohas liig palju asju täis olevat pinda kokkuvõttes siiski vähe. Lohutav on ka meenutada hetki, kus koristamise ajal olid lisaks minule kohustulikus korras kohal ka vähemalt üks väikelaps ja kass, sest praegu on kass suvitamas ja väikelapsed saab liivkasti komandeerida. Samas oleks tore olla suurte laste lapsevanem, sest siis võib ehk vahel juhtuda, et nad pesevad ise oma nõud ja panevad ise oma asjad esimese ettejuhtuva riiuli asemel oma riiulisse. Või ongi ainuvõimalikuks tegelikkuses koristamisvaevu vähendavaks võimaluseks suurendada üldkoristatavat pinda, ent samas väikestele sodipodidele isiklik ukse taha peidetud ruum eraldada?

Väga mõnus on hommikul ärgata just sel hetkel, kui silm ise lahti läheb. Väga mõnus on teha tass kohvi ja mitte keeta selle kõrvale putru. Väga mõnus on teha asju, ilma et tegevusi pidevalt katkestataks. Pisut õudne on, et me mehega ei suuda meenutada, millal me viimati kahekesi kodus öö veetsime. Viimati veetsime pool päeva kahekesi koos teist last sünnitades :D AGA see ei olnud öösel ega kodus.

Pildikesi tänavalt. Pilt 1.

Kõnnin tänaval. On hiline pärastlõuna või varane õhtupoolik, võta sa kinni sellise päikesepaiste ja soojaga. Vastu tuleb meesterahvas, mitte väga kaine, mitte eriti kasitud, aga on ka hullemat nähtud. Üritan aegsasti põigata teisele poole teed, et vältida seda, kuis temast möödudes suurema ringi teen, kui teistest inimestest möödudes. Aga jään manöövriga hiljaks. Ta on mind märganud ning paistab, et ka mu tegutsemisajendit adunud. Ta kõnetab mind ning uurib, kus asub lähim taaravastuvõtupunkt. Juhatan talle teed, kasutades lisaks sõnadele ka näpuga näitamist. Me mõlemad teame, et see toimub vaid seetõttu, et tema ei taha, et temast ringiga möödutakse ja mina ei taha olla see inimene, kes temast sihilikult ekstra kaugelt möödub.

Pilt 2.

Järgmine päev, kuum lõunaaeg. Saan just lapsed autos rihmadega toolide külge aheldatud, kui näen, kuis inimene kukub. Samas mööduvad kaks vanaprouat, kes silmanurgast kukkunu poole piiluvad ja omavahel sädistavad, ent isegi sammu ei aeglusta. Ootan hetke, inimene ei tõuse püsti ega sammu reipalt edasi. Kerin auto aknad alla ja kamandan lapsi autos püsima. Inimene istub maas, ta pea jookseb verd, veri voolab sõrmevahesid pidi käeselga mööda alla, sest ta on kätega pead kinni hoidnud. Kutsun talle kiirabi. Ta ei taha, et talle kiirabi kutsuksin, sest ta ise kukkus, ta ise on süüdi. Ning kui tal ka mind lollitada õnnestub, siis terve haigla rahvast ometi mitte. Just sedasi ta mulle ütleb. Vahepeal küsib ka ega ma teda haneks vedada ei ürita. Vabandab eesti ja inglise keeli ning avaldab mulle armastust. Kiirabi saabudes lahkun pildilt. Kiirabiinimesed jäävad tohterdama sellesama meesterahva pead, kellele eile teed juhatasin.

Ajutiselt tõbise lapse vanemaks olemisel on ilmselgete miinuste kõrval ka hulk positiivseid pooluseid: on aega kodu koristada, pesu pesta ja triikida, ahju kütta ja tervisliku toitumise põhimõtteid meenutada, ehk isegi rakendada. On põhjust lapsega rohkem kui muidu mängida (sest tal on paha olla ja ta viriseb peaaegu vahetpidamata, vahesid saab aga lõbustamise abil nii tekitada kui ka pikendada). Elu mõte on ilmselge ja vaatab särasilmi sulle otsa (kui silmad just hiinamaiseks paistetanud pole).
Aga olles viimased 5 päeva üleni kodusena veetnud, tehes vaid tunniajaline asjaajamine hetkel, mil kaasa kodus lõunat peab, ning õhtune korraks kodust puhkama põgenemine viimasel kahel õhtul, tekib suur ja siiras küsimus, et kui mul on õnnestunud need päevad toimetustega ülekuhjata ja vaba hetke molutamiseks olnud ei ole, siis millisest ajast ja miks olen ma pidevalt üritamas teha igasuguseid muidki asju? Ja kuidas ma olen suutnud selle kõige juures veel arvata, et ma olen laisk ja rumal ja saamatu, sest ei suudagi kõike, millega tegelemine on pähe tulnud, edukalt lõpule viia ettenähtud lühikeste tähtaegade jooksul?

I. sätib pontšo selga ja sikutab sõrmikut kätte: "Hakkan linna minema, poodi. Ostan kommi. Tutsukat!"

I. on teinud läbi täieliku muutumise. Nimelt lisaks varasemale tublidusele ja hämmastavatele saavutustele on ta nüüd hakanud ka täiesti lapse kombel käituma. Eks ta varem mängis ka suhteliselt mõtestatult, ent nüüd tegeleb ta sealjuures ka pliiatsite värvi alusel sorteerimise ja samasse kategooriasse kuuluvate esemete loendamisega (seitse, kaheksa, üheksa). Lisaks sellele saab temaga inimese kombel vestelda ja mõtteid vahetada. Näituseks täna kõndisime trepist üles ja siis ta küsis, et kas ma kuulsin seda häält. Ma siis uurisin, et millist kõikvõimalikest kuulda olnud häältest ta silmas pidas. Seepeale kostis ta, et kas ma kuulsin seda häält, mis tema tegi. Minu kinnitusele, et ma ikka kuulen, kui ta mõnda häält teeb, reageeris ta väga rahuloleval toonil lausumisega, et "sa ikka kuuled, mis ma räägin, onju". Milline mõttekäik ja kui kaunis parasiitsõnade pruukimine, enneolematu.