Hommik ei ole õhtust targem. Vähemalt mitte tänane hommik eilsest õhtust. Tunne on jätkuvalt selline, et noh nüüd olen siin keset poksiringi käpuli maas ega tea, kas ajada end püsti ning lõpmatu ja mõttetuna tunduvat võitlust jätkata või vaikselt kuhugi nurga taha roomata, seal lebada, oma haavu lakkuda ning võib olla et kunagi, kui ma jälle omal jõul püsti seista suudan, kuhugi uude kohta suunduda ja seal midagi muud teha. Kumma variandi õnnestumise peale teie oleks valmis kihla vedama ja kui suuri panuseid oma eelistuse peale tegema?