Motivatsioon? Mis asi see veel on? Olles end just kogunud ning tundes rõõmu neist vähestest tundidest, mil tegelikult õnnestubki pisut tööd ära teha, on vaja vaid lühidat jutuajamist, mille jooksul saab selgeks, et minu tehtu on ilmselt nii iganenud asjadest lähtuv, et selle tegemise asemel oleks ilmselt parem, kui ma üldse midagi ei teeks. Ja mida tähendab töö- ja eraelu ühildada üritamine? On ju ette teada, et üks või teine osapool on sellisel puhul määratud vaeslapse rolli jääma. Ning kui see on tööelu, siis ilmselt oleks mõistlikum see suisa ära jätta, sest natukese tegemine on ilmselt kahjulikum, kui üldse mitte millegi tegemine. Kui see aga oleks pereelu, siis kas selleks siis oligi meest ja lapsi vaja, et neid kord kuus päevavalges näha ja kord aastas olla võimeline oma lapsega millestki teda huvitavast rääkima? Valikud on jäänud tegemata ja see ilmselt kulmineerub sellega, et motivatsioon mitte ei viibi enam kriisis, vaid lahkub jäädavalt. Tööalaselt olen end ise maha kandmas. Mees ilmselt ei ole rahul naisega, keda vaid öösiti unes näha saab. Lapsed küll veel rõõmustavad, kui ma lõpuks koju jõuan, aga kauaks sedagi. Ja kuigi ma nüüd tean, mida ma rohkem tahan, ei ole ma siiski nii vapper ja vägev, et vanalt sissetallatud rajalt kõrvale keerata ning uut elu alustada. Äketse tuleb tuul ja puhub ära?