Naljad usurindelt - http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=237791

Kui hommikul silmi avades meenud, et olulisim ja esmavajaikeim päevatöödest on JÄLLE koristamine, siis ma parem ei ärkagi. Keeran teise külje, surun silmad kõvasti kinni ja peaaegu et norskan, kõik vaid selleks, et veenda iseend, et ma magan. Vahel õnnestub end lohutada teadmisega, et "mu koduke on tilluke" ning seetõttu on küüritavat, tolmutatavat, vales kohas liig palju asju täis olevat pinda kokkuvõttes siiski vähe. Lohutav on ka meenutada hetki, kus koristamise ajal olid lisaks minule kohustulikus korras kohal ka vähemalt üks väikelaps ja kass, sest praegu on kass suvitamas ja väikelapsed saab liivkasti komandeerida. Samas oleks tore olla suurte laste lapsevanem, sest siis võib ehk vahel juhtuda, et nad pesevad ise oma nõud ja panevad ise oma asjad esimese ettejuhtuva riiuli asemel oma riiulisse. Või ongi ainuvõimalikuks tegelikkuses koristamisvaevu vähendavaks võimaluseks suurendada üldkoristatavat pinda, ent samas väikestele sodipodidele isiklik ukse taha peidetud ruum eraldada?

Väga mõnus on hommikul ärgata just sel hetkel, kui silm ise lahti läheb. Väga mõnus on teha tass kohvi ja mitte keeta selle kõrvale putru. Väga mõnus on teha asju, ilma et tegevusi pidevalt katkestataks. Pisut õudne on, et me mehega ei suuda meenutada, millal me viimati kahekesi kodus öö veetsime. Viimati veetsime pool päeva kahekesi koos teist last sünnitades :D AGA see ei olnud öösel ega kodus.

Pildikesi tänavalt. Pilt 1.

Kõnnin tänaval. On hiline pärastlõuna või varane õhtupoolik, võta sa kinni sellise päikesepaiste ja soojaga. Vastu tuleb meesterahvas, mitte väga kaine, mitte eriti kasitud, aga on ka hullemat nähtud. Üritan aegsasti põigata teisele poole teed, et vältida seda, kuis temast möödudes suurema ringi teen, kui teistest inimestest möödudes. Aga jään manöövriga hiljaks. Ta on mind märganud ning paistab, et ka mu tegutsemisajendit adunud. Ta kõnetab mind ning uurib, kus asub lähim taaravastuvõtupunkt. Juhatan talle teed, kasutades lisaks sõnadele ka näpuga näitamist. Me mõlemad teame, et see toimub vaid seetõttu, et tema ei taha, et temast ringiga möödutakse ja mina ei taha olla see inimene, kes temast sihilikult ekstra kaugelt möödub.

Pilt 2.

Järgmine päev, kuum lõunaaeg. Saan just lapsed autos rihmadega toolide külge aheldatud, kui näen, kuis inimene kukub. Samas mööduvad kaks vanaprouat, kes silmanurgast kukkunu poole piiluvad ja omavahel sädistavad, ent isegi sammu ei aeglusta. Ootan hetke, inimene ei tõuse püsti ega sammu reipalt edasi. Kerin auto aknad alla ja kamandan lapsi autos püsima. Inimene istub maas, ta pea jookseb verd, veri voolab sõrmevahesid pidi käeselga mööda alla, sest ta on kätega pead kinni hoidnud. Kutsun talle kiirabi. Ta ei taha, et talle kiirabi kutsuksin, sest ta ise kukkus, ta ise on süüdi. Ning kui tal ka mind lollitada õnnestub, siis terve haigla rahvast ometi mitte. Just sedasi ta mulle ütleb. Vahepeal küsib ka ega ma teda haneks vedada ei ürita. Vabandab eesti ja inglise keeli ning avaldab mulle armastust. Kiirabi saabudes lahkun pildilt. Kiirabiinimesed jäävad tohterdama sellesama meesterahva pead, kellele eile teed juhatasin.

Ajutiselt tõbise lapse vanemaks olemisel on ilmselgete miinuste kõrval ka hulk positiivseid pooluseid: on aega kodu koristada, pesu pesta ja triikida, ahju kütta ja tervisliku toitumise põhimõtteid meenutada, ehk isegi rakendada. On põhjust lapsega rohkem kui muidu mängida (sest tal on paha olla ja ta viriseb peaaegu vahetpidamata, vahesid saab aga lõbustamise abil nii tekitada kui ka pikendada). Elu mõte on ilmselge ja vaatab särasilmi sulle otsa (kui silmad just hiinamaiseks paistetanud pole).
Aga olles viimased 5 päeva üleni kodusena veetnud, tehes vaid tunniajaline asjaajamine hetkel, mil kaasa kodus lõunat peab, ning õhtune korraks kodust puhkama põgenemine viimasel kahel õhtul, tekib suur ja siiras küsimus, et kui mul on õnnestunud need päevad toimetustega ülekuhjata ja vaba hetke molutamiseks olnud ei ole, siis millisest ajast ja miks olen ma pidevalt üritamas teha igasuguseid muidki asju? Ja kuidas ma olen suutnud selle kõige juures veel arvata, et ma olen laisk ja rumal ja saamatu, sest ei suudagi kõike, millega tegelemine on pähe tulnud, edukalt lõpule viia ettenähtud lühikeste tähtaegade jooksul?

I. sätib pontšo selga ja sikutab sõrmikut kätte: "Hakkan linna minema, poodi. Ostan kommi. Tutsukat!"

I. on teinud läbi täieliku muutumise. Nimelt lisaks varasemale tublidusele ja hämmastavatele saavutustele on ta nüüd hakanud ka täiesti lapse kombel käituma. Eks ta varem mängis ka suhteliselt mõtestatult, ent nüüd tegeleb ta sealjuures ka pliiatsite värvi alusel sorteerimise ja samasse kategooriasse kuuluvate esemete loendamisega (seitse, kaheksa, üheksa). Lisaks sellele saab temaga inimese kombel vestelda ja mõtteid vahetada. Näituseks täna kõndisime trepist üles ja siis ta küsis, et kas ma kuulsin seda häält. Ma siis uurisin, et millist kõikvõimalikest kuulda olnud häältest ta silmas pidas. Seepeale kostis ta, et kas ma kuulsin seda häält, mis tema tegi. Minu kinnitusele, et ma ikka kuulen, kui ta mõnda häält teeb, reageeris ta väga rahuloleval toonil lausumisega, et "sa ikka kuuled, mis ma räägin, onju". Milline mõttekäik ja kui kaunis parasiitsõnade pruukimine, enneolematu.

... the word honor is put rather to signify that imaginary object which a man is spoken of as possessing ... (Bentham)

Is it possible for a man to move the earth? Yes; but he must first find out another earth to stand upon. (Bentham)

Hommik ei ole õhtust targem. Vähemalt mitte tänane hommik eilsest õhtust. Tunne on jätkuvalt selline, et noh nüüd olen siin keset poksiringi käpuli maas ega tea, kas ajada end püsti ning lõpmatu ja mõttetuna tunduvat võitlust jätkata või vaikselt kuhugi nurga taha roomata, seal lebada, oma haavu lakkuda ning võib olla et kunagi, kui ma jälle omal jõul püsti seista suudan, kuhugi uude kohta suunduda ja seal midagi muud teha. Kumma variandi õnnestumise peale teie oleks valmis kihla vedama ja kui suuri panuseid oma eelistuse peale tegema?

Motivatsioon? Mis asi see veel on? Olles end just kogunud ning tundes rõõmu neist vähestest tundidest, mil tegelikult õnnestubki pisut tööd ära teha, on vaja vaid lühidat jutuajamist, mille jooksul saab selgeks, et minu tehtu on ilmselt nii iganenud asjadest lähtuv, et selle tegemise asemel oleks ilmselt parem, kui ma üldse midagi ei teeks. Ja mida tähendab töö- ja eraelu ühildada üritamine? On ju ette teada, et üks või teine osapool on sellisel puhul määratud vaeslapse rolli jääma. Ning kui see on tööelu, siis ilmselt oleks mõistlikum see suisa ära jätta, sest natukese tegemine on ilmselt kahjulikum, kui üldse mitte millegi tegemine. Kui see aga oleks pereelu, siis kas selleks siis oligi meest ja lapsi vaja, et neid kord kuus päevavalges näha ja kord aastas olla võimeline oma lapsega millestki teda huvitavast rääkima? Valikud on jäänud tegemata ja see ilmselt kulmineerub sellega, et motivatsioon mitte ei viibi enam kriisis, vaid lahkub jäädavalt. Tööalaselt olen end ise maha kandmas. Mees ilmselt ei ole rahul naisega, keda vaid öösiti unes näha saab. Lapsed küll veel rõõmustavad, kui ma lõpuks koju jõuan, aga kauaks sedagi. Ja kuigi ma nüüd tean, mida ma rohkem tahan, ei ole ma siiski nii vapper ja vägev, et vanalt sissetallatud rajalt kõrvale keerata ning uut elu alustada. Äketse tuleb tuul ja puhub ära?

Test - retest reliaablus on iseenesest tore ja kontrollimist vajav asi.
Tegin kunagi www.colorquiz.com -i ja nüüd tegin uuesti. Esimene lõik võttis igatahes jalad nõrgaks. Ja ega edaspidigi paremaks ei läinud. Küll on hea, et ma juba istusin.

Your Existing Situation
Physical illness, over-tension, or emotional distress have taken a severe toll. Her self-esteem has been reduced and now needs peaceful conditions and considerate treatment to permit recovery.

Your Stress Sources
Feels in an invidious position: that trust, affection, and understanding are being withheld and that she is being treated with a humiliating lack of consideration. Considers she is being denied the appreciation essential to her self-esteem and that there is nothing she can do about it. Disheartened by the lone struggle against difficulties with no encouragement. Feels she is getting nowhere; that, instead of the admiration she needs, she is consistently misunderstood. Wants to escape from the situation but cannot find the strength of mind to make the necessary decision.

Vot sulle säh!

Õnneks on väga vähe vaja. Piisab kui motivatsioonikriisi ja saamatuse foonil korraks keski tuleb ja paariks tunniks paneb mu unustama nii mu hüpohondrilised kui ka paranoilised hood - see ongi õnn.

võimekas eesti politsei

Unenäod olid kunagi teismeeas eredad ja elavad. Sellest ajast alates on olnud perioode, mil unenäod on igavad ja mõttetud ega jää meelde. Ja on ka olnud aegu, mil unenäod on huvitavad vaadata ning püsivad meeles ka pärast ärkamist. Tundub, et viimasel ajal on unes nähtu jälle vihjeist pungil ning tähendused ei ole mitte tagaplaanil, vaid lajatavad otse näkku.

Olin jälle kord oma kodulinnakses. Koolis oli toimunud mingi üritus ning teel koju pidin mööduma oma kunagise kallima majast. Nagu minu kiuste oli ta tänava ääres koos tavalise seltskonnaga ning olin sunnitud nendega viisakusi vahetama. Suutsin end pidurdada ega öelnudki neist ühele, et küll sa oled vahepeal suureks kasvanud. Seltskond liikus edasi ja mina koos nendega. Kuna linnake on imepisike, möödusime tahes-tahtmata mu esimese suure armastuse majast. Ja muidugi oli ka tema tänava veerel kõõlumas ning kutsus meid kõiki enda poole. Läksime. Olime. Ja siis ulatas ta mulle kirja. Ümbrikul olid markide asemel punased templid, minu nimi peal ja puha. Keegi oli kirja varem avanud ega olnud vaevunudki seda uuesti kinni kleepima. Hakkasin lugema. See oli ühelt noormehelt, keda ma kunagi igiammu korra unes nägin, keda mulle teada olevalt olemas ei ole. Aga unenägu oli kaunis, romantiline ja roosa. Ning kiri oli temalt, kaunisti sõnastet ja äärmiselt meelitav. Ääremärkused olid pikad ja põhjalikud. Ilmselgelt oli ta, vaene mees, minusse kõrvuni armunud ja mina, rumaluke, olin siiralt uskunud tema unenäolisusse ega olnud osanud arvatagi, et mu mälu on mulle vimka mänginud. Otsisin kirjast mõnd kontakti, mille vahendusel temaga ühendust võtta, ent ei leidnud. Küsisin oma esimeselt armastuselt, et kuidas kiri tema kätte sai ja miks ma pole seda varem näinud (kiri pärines 2006nda aasta kevadest) ja sain vastuseks, et ta oli käinud mind mu ema juurest otsimas, näinud kirja postkastis ja selle lihtsalt tasku pistnud.

Ärkasin üles. Süda oli süütundest paha.

Eile tabas mind valgustushetk ja ma adusin eredalt vastust oma mitmeaastasele pärimisele, et millist elu ma tahaksin surivoodil pikutades meenutada. Nüüd jääb üle vaid see teadmine realiseerida. Uskumatu, kui lihtne see vastus oli ja imetlusväärne, kui osav ma olen ilmselgete asjade ees silmade sulgemises. Natuke murdsin ka pead küsimuse üle, et mis oli vallandavaks stiimuliks; mis oli selleks otsustavaks teguriks, mis kaitsed, tõkked ja mõtteskeemid selleks hetkeks maha võttis, nii et selgus tulla sai. Ning jälle kord tuleb tõdeda, et nimi on mulle saatuslikuks saanud - ilma raskusteta ei ole ma võimeline oma silmi avama ja tõde tunnistama.

Imetlen inimesi, kes elavad kirglikult, kes naudivad oma olemist, kellede läheduses viibimine nakatab ka mind tundmusega, et elu on elamisväärne rohkematel viisidel kui ma varem aimatagi osanud olen.
Elu on kuhjas täis võimalusi iseenda avastamiseks. Valima peab vaid, kas neid ignoreerida, kas minna sisse nabast saati või rüübata karikas tilgatumaks. Kui ma usuksin reinkarnatsiooni siis eelistaksin ilmselt mõõdukat proovimist. Aga kuna ma oma eelnevaid elusid ei mäleta ning teiste kogemust piisavalt ei usalda, siis langeb see variant ära.

Uus aasta tuli. Tradistisoone järgides Rakveres, kus oli ka sel aastal Eesti kalleim ilutulestik, mille vaatemängulisus pilvelaamade ja lumesaju tõttu ohtralt kannatas. Aga vanadus annab tunda. Näiteks seeläbi, et vana aasta kokkuvõtted said seekord kuidagi eriliselt nutused ja uue aasta lubadused ehmatavalt radikaalsed.
Eelmisel aastal ei saanud ma ühtegi uut last, minu seltsielu muutus väga isiklikus sfääris ülikirjuks, mistõttu seltsielu sõbralikumad ja tuttavlikumad sfäärid kuidagi kõhnuma kippusid, teadustööst ei tulnud ka suurt midagi välja ning ma ei saagi aru, kas tegemist on minu laiskusega, suutmatusega või ülekoormatusega; mis see on, mis mind takistab? Aga eks siis aasta pärast näeb, kas vahepeal on ka igav hakanud.

Tegelikult oli eelmisel aastal palju toredat ikka ka. Näiteks ülikõva on see, et mu kodu näebki inimeste elukoha moodi välja ega ole enam esmapilgul tuvastatav mõnusa punkrina, see et lapsukesed on olnud toredad ja visanud ohjeldamatus koguses nalja ja see, et hoolimata möödunud aasta kirevusest, on mu kallis mees mulle ikka kallis ning head sõbrad jätkuvalt armsad ja olemas. Peaasi, et ma aasta õpetaja tiitliga pärjatud ei saaks :P

Kellele küll on vaja psühholooge ja analüütikuid, kui on olemas http://www.colorquiz.com/

Minu kohta on igatahes jälle kord kõik pidulikult ja paikapanevalt öeldud.

Your Existing Situation
Sensitive and understanding but under some strain; needs to unwind in the company of someone close to her.

Your Stress Sources
Has an unsatisfied need to ally herself with others whose standards are as high as her own, and to stand out from the herd. This desire for preeminence isolates her and inhibits her readiness to give herself freely. While she wants to surrender and let herself go, she regards this as a weakness which must be resisted. This self-restraint, she feels, will lift her above the rank and file and ensure recognition as a unique and distinctive personality.

Your Restrained Characteristics
Egocentric and therefore quick to take offense. Sensitive and sentimental, but conceals this from all except those very close to her.
Circumstances are forcing her to compromise, to restrain her demands and hopes, and to forgo for the time being some of the things she wants.

Your Desired Objective
Seeks success, stimulation, and a life full of experience. Wants to develop freely and to shake off the shackles of self-doubt, to win, and to live intensely. Likes contacts with others and is enthusiastic by nature. Receptive to anything new, modern, or intriguing; has many interests and wants to expand her fields of activity. Optimistic about the future.

Your Actual Problem
Takes a delight in action and wants to be respected and esteemed for her personal accomplishments.

Seoses arstiajaga, mis on äärmiselt ebasobivalt keset päeva paigutatud, on mul üle väga pika aja 2 tundi, mille saan koduste toimetustega veeta. Aga ma ei ole suutnud peale hakata ühegi tegevusega, sest ma ei suuda otsustada, milline neist on kõige hädapärasem. Mitte et kõik niigi enam-vähem tehtud oleks, pigem on üks tegematajätmine hädalisem kui teine, aga ma ei suuda valida ja kõiki korraga teha oleks ka ilmselgelt liiga komplitseeritud. Muule lisaks on mul õnnestunud oma prillid kuhugi nii osavalt paigutada, et nende ülesleidmine on senini nurjunud. Ning poolpimedana majapidamistöid teha on kah vähe viletsa võitu.